| Summary: | Artikkel käsitleb Eesti teatrisüsteemi dünaamikat läbi ajaloo, keskendudes viimasele 23 aastale, poliitilisele ja majanduslikule üleminekuajale. Teatrisüsteemi arenguid vaadeldakse siin eelkõige institutsioonide kaudu, võttes lähtepunktiks repertuaariteatrite süsteemi, mis on eksisteerinud Eestis alates 19. sajandist. Artiklis puudutatakse ka süsteemi ja institutsioonide mõju teatritegijaile, kuid publik on selguse huvides kõrvale jäetud. Teoreetiline raamistik põhineb Pierre Bourdieu’ töödel, eelkõige tema välja-teoorial ja kultuurilise tootmise käsitlustel. Kutseline eesti teater loodi aastal 1906 rahvuslikele seltsidele ja asjaarmastajatest koosnevatele näitetruppidele tuginedes. Kogu eestikeelne teatritegevus jäljendas kohalikku saksa teatrit ning see omakorda Saksamaa teatriinstitutsioone. Kaasaegne Eesti teatrisüsteem tugineb suuresti sellele ajaloolisele, 19. sajandi pärandile. See süsteem on olnud suhteliselt stabiilne peamiselt tänu rahvuslikule kultuuripoliitikale. Pärast Eesti teatrimaastiku ajaloolist ülevaadet käsitletakse lähemalt järgmisi aspekte teatri lähimineviku kontekstis: riigiteater (s.h munitsipaalteater) versus erateater, tähtajatu lepinguga teatritegijad versus vabakutselised, repertuaariteater versus projektiteater. 1980. aastate lõpust alates on Eestis teatrisüsteemi lisandunud hulgaliselt uusi vabatruppe ja erateatreid. Paljudel näitlejatel-lavastajatel on tulnud valida või on nad eelistanud valida vabakutselise staatuse. Sellega seoses ja uute võimaluste avanedes on hoogustunud ka projektipõhine teatritegevus, mille suhtes eksisteerib üsna palju negatiivseid eelarvamusi, tihti just vastanduses repertuaariteatriga. Mõlemad teatrivormid on Eestis aga üksteist rikastanud ja see lubab väita, et iga teatristruktuur, s.h repertuaariteater vajab pidevat (ümber)mõtestamist lähtuvalt muutuvatest sotsiaal-kultuurilistest tingimustest.<br />
|
|---|
